ARVAMUS 12. APRILL 2020 Eesti Päevaleht

Janne-Sirel-1

Janne Sirel, eripedagoog, erivajadusega lapse ema

Kaasava hariduse printsiibist lähtuvalt on kõigil erivajadustega lastel õigus omandada haridust oma kodukohalähedases koolis. Sel teemal on olnud aasta(kümneid) palju poleemikat, kuidas tagada võimetekohane haridus hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastele.

Kuidas korraldada õppetöö, kohandada keskkonda õpilase individuaalsust arvestades, tagada tugisüsteemid, koostada individuaalseid õppekavasid, õpilasi hinnata, õppekavas nõutavad tulemused saavutada?

On olnud kaasava hariduse vastaseid, kes arvavad, et erivajadusega õpilastele on õigem koht õppida erikoolis, sest tavakoolidel puudub nii vastava väljaõppega õpetajaid kui ka tugispetsialiste. Samuti on õpetajad niigi ülekoormatud ning erivajadustega õppijad pole väga oodatud, parem kui saab nad mujale. Muidu peab ju hakkama oma tööd ümber korraldama, ei saa enam nii nagu alati on tehtud või harjutud õpetama. Ilmselgelt tülikas ettevõtmine. Siinkohal tunnustus ja suur tänuavaldus kõikidele õpetajatele ja haridustöötajatele, kes erivajadustega õpilastega igapäevaselt töötavad.

Kõik on järsku eriklassis

Juba neljandat nädalat kestab (eri)olukord, kus ükski õpilane ei saa õppida oma kodukohalähedases koolis. Kõik me oleme ühtäkki sattunud eriklassi, kus klassikaaslased ei ole enam endised, vaid neid asendavad õde/vend või koguni koer, kes on tulnud samuti üleöö muutunud klassiruumi uudistama; kus kõik korraga üritavad e-õppes koolitöid teha, valvates, kellel varem e-keskkonda siseneda õnnestub; kes ärevusest pisaraid pühib, sest ei ole suutnud tempoga sammu pidada, kuna arvutitunnis viibimine ja samal ajal ülesannete lahendamine on talle võõras ja täiesti sobimatu. Hästi ei saa ka kätt tõsta, et küsida: „Õpetaja, palun korda! Ma ei saanud aru, ei jõudnud!”, pole ka pinginaabrit, kelle vihikust piiluda.

Vajame kohanemist (jah, ka neljandal nädalal) uue keskkonnaga, kus viibime, kellel selleks kööginurk; kes peab ootama, kui noorem õde/vend eelnevalt õppetöö ära teeb; kellel õppimiseks vaid põlveotsad; või see, et õppetööga saab alustada alles siis, kui vanemad koju jõuavad, sest üksinda ei oska veel õppida. On ka neid, kes üldse ei õpi, kellel seda harjumustki pole, kes ka tavaliselt harva, füüsiliselt, koolimajja jõuavad. Vähemalt ei torise keegi, nõudes üle kogu klassi, selgitust, miks jälle kohal ei olnud või kust ta nii hilja tuleb, tund juba ammu alanud. Ja on ka neid lapsi, kellele on suur kergendus, et koolimajja sisenema ei pea.

Peame harjuma uue olukorraga, samal ajal pingutades, saamata päris täpselt aru, miks ei saa peale õppetööd trenni minna (olen ju terve) ja sõpradega kokku saada, isegi mänguväljakud on suletud.

Kõigist saanud eripedagoogid

Lapsevanematest ja õpetajatest on saanud eripedagoogid, kes peavad praeguses olukorras ise palju (ümber)õppima, selgitama õppematerjali nii, et laps aru saab, suunama ja juhendama, sest samalaadne õpetamiskogemus puudub.

Peale eriolukorra lõppemist peaks küll olema eriõpetuse medal väljateenitud! Kõik oleme samas olukorras, kus meil ei ole sobivat õpikeskkonda, teadmiseid, kogemust ja seetõttu vajame erikohtlemist, mõistmist, suunamist, juhendamist, et olukorraga toime tulla.

Ja ometi ei ole meil diagnoositud ärevushäiret või õpiraskust kuigi antud olukorda arvestades on need (ärevus ja raskused õppimisel) ilmselt ette tulnud igas tavalises peres.

Siiski on lapsi, kellel on diagnoosid, nad on suunatud kodukohalähedases koolis eriklassi või õpivad erikoolis, mis on tänase eriolukorra tõttu samuti riigis suletud. Kõik need lapsed ei tule toime e-õppega. Nende kõige suurem õpe on olnud õppida taaskord kohanema. Kohanema sellega, et järsku ei olegi enam kuhugi minna.

Nende jaoks on see vaheaeg

Nad võivad vajada pidevat individuaalset juhendamist ja järelevalvet igapäevasel toimetulekul nii eneseteeninduses kui ka muudes tegevustes. Nende vanemad on sunnitud töölt võtma puhkuse või saavad töötada kodus (tehes tööd öösel), sest päeval tuleb olla lapsevalves. Tugiisik ei saa perele appi tulla, sest eriolukorda arvestades peab ta kodus püsima. Või siis tugiisikut üldse polegi, sest teatavasti neid kõigile erivajadustega lastele ei jagu.

Lapsevanem üritab kodus olla ka õpetaja rollis. Mõni päev see õnnestub, kuid on päevi, kus õppetöö tegemata jääb. Laps teab, et õpitakse koolis ja kuna kooli hetkel minna ei saa, siis õppida ei ole vaja. On nagu üks pikk kevadvaheaeg, mida varem pole olnud. Tuleb hakata otsima tegevusi lapse huvist ja tugevustest lähtuvalt, sest ainult nii on võimalik teda kuidagi tegevusse saada ja teda harida, sest ei saa ju olla õppimata! Või saab? Kas haridust saab kaasata eluga? Mida praegune elu meile õpetab ja kas meil on sellest midagi uut õppida?

Kas me teame, mis on meie lapse huvid? Mis talle tegelikult meeldib? Millised on tema tugevused? Kui palju saame lapsega rääkida, millal ja kuidas? Millal me viimati olime oma lapsega, istusime ja loendasime möödasõitvaid autosid? Arutasime lemmikmultifilmi tegelaste üle ning tegime koos teatrit? Millal me koos mürasime? Millal me koos raamatuid vaatasime/lugesime? Millal me kuulasime koos lapsega tema lemmikmuusikat? Seda nimekirja võib lõputult jätkata. Neid tegevusi on palju, mida me kas ammu või üldse teinud ei ole. Kui palju me oma lapsi tegelikult tunneme?

Carpe diem!

Nüüd on see aeg meile antud! – õppida tundma oma lapsi/õpilasi ning õppida elu koos nendega ja nendelt. Õppida märkama erisusi ja nendega arvestama. Õppida nägema igas lapses positiivset. Lapsevanematena väärtustama õpetajaid ja nende tööd, õpetajatena mõistma õpilasi ja lapsevanemaid. Muutma oma suhtumist ja tegema midagi teisiti selleks, et siis, kui koolid taaskord avatakse, suudaksime olla tolerantsed, empaatilised ning uskuma sellesse, et kõik on võimalik.

Ka ilma eriolukorrata on võimalik teha muudatusi õppekorralduses, on võimalik õppida ilma töövihiku ja õpikuta, on võimalik ka väljaspool koolimaja õppida, on võimalik õppida õues, jõe ääres kala püüdes, metsarajal, vanaema juures. Erisusi arvestades on võimalik iga õppija areng olenemata koolist!

Allikas: https://epl.delfi.ee/arvamus/janne-sirel-viimaks-opime-oma-lapsi-tundma-eriolukord-on-teinud-meist-koigist-eripedagoogid?id=89513205

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.