Autismiga lapse potitreening võib võtta rohkem aega kui tavapäraselt. See ei tähenda, et laps ei saaks tualetis käimist õppida. Sageli vajab ta lihtsalt rohkem aega, selgemat rutiini, rahulikumat keskkonda ja täiskasvanut, kes mõistab tema eripära.
Potitreening ei ole ainult füüsiline oskus. See eeldab, et laps märkab oma keha märguandeid, mõistab, mida temalt oodatakse, suudab taluda vannitoa lõhnu, helisid ja tunnetuslikke kogemusi ning oskab mingil viisil märku anda, et tal on vaja tualetti minna. Autismiga lapse jaoks võivad kõik need sammud vajada eraldi harjutamist.
Kõige olulisem on, et potitreening ei muutuks võitluseks. Laps õpib paremini siis, kui ta tunneb end turvaliselt, saab aru, mis järgmisena juhtub, ning kogeb eduelamust.
Millal on laps potitreeninguks valmis?
Potitreeningu alustamisel ei ole kõige tähtsam lapse vanus. Olulisem on vaadata, kas laps on selleks arenguliselt valmis. Mõni laps on valmis varem, teine hiljem. Autismiga laste puhul võib valmisolek kujuneda väga erinevas tempos.
Enne alustamist tasub veenduda, et lapsel ei ole tervisemuresid, mis võivad tualetis käimist raskendada. Kui lapsel on valulik urineerimine või roojamine, väga sage või väga harv pissimine, ebameeldiva lõhnaga uriin, kõhukinnisus või väga kõva ja valulik väljaheide, tuleks pidada nõu perearsti või lastearstiga.
Valmisolekule võivad viidata näiteks need märgid: laps märkab, kui mähe on märg või määrdunud; talle ei meeldi märja mähkme tunne; ta tunneb huvi WC-poti või vannitoa vastu; ta suudab lühikest aega potil istuda; ta oskab või õpib pükse üles ja alla tõmbama; ta mõistab lihtsaid juhiseid või suudab täiskasvanut jäljendada.
Kui neid oskusi veel ei ole, ei tähenda see, et potitreening ebaõnnestub. See tähendab, et enne tuleb harjutada väiksemaid eeloskusi.
Ettevalmistus on pool õnnestumist
Autismiga lapse puhul on ettevalmistus eriti tähtis. Laps vajab selgust: kus potil käiakse, millal sinna minnakse, mida seal tehakse ja mis saab pärast seda.
Alustada võiks ühest kindlast vannitoast, mis on lapsele kõige tuttavam ja rahulikum. Sinna võiks panna potitooli või WC-poti istme, jalatoe, niisked salvrätid, puhta aluspesu, taimeri ning lapsele arusaadava pildilise juhise.
Visuaalne juhis aitab lapsel mõista tegevuste järjekorda. Näiteks: püksid alla, istun potile, piss või kaka potti, pühin, tõmban vee peale, püksid üles, pesen käed. Kõiki samme ei pea kohe korraga õpetama. Alguses võib keskenduda ainult sellele, et laps istub potil ja harjub rutiiniga.
Kasuks tuleb ka väike preemiasüsteem. Preemia ei pea olema suur. See võib olla kleeps, mullitaja, väike maius, lemmikmänguasi või lühike tegevus, mis lapsele meeldib. Oluline on, et preemia tuleks kohe pärast õnnestumist, sest siis seostab laps selle soovitud käitumisega.
Tee algus lapsele nähtavaks
Potitreeningut ei tasu alustada ootamatult. Hea on last selleks mõni päev või nädal ette valmistada. Võib kasutada kalendrit, lugeda potilkäimise raamatuid, vaadata pildimaterjali või rääkida lihtsate lausetega, mis juhtuma hakkab.
Esimese päeva võib muuta lapse jaoks positiivseks sündmuseks. Näiteks võib öelda, et nüüd hakkame harjutama potil käimist ja võtame kasutusele uue aluspesu. Kui aluspesul on lapsele meeldiv tegelane või muster, võib see suurendada tema huvi ja motivatsiooni.
Täiskasvanu keelekasutus peaks olema lihtne ja rahulik. Sobivad laused on näiteks: „Piss käib potti“, „Kaka käib potti“, „Tubli, püksid on kuivad“. Vältida tuleks pahandamist, häbistamist ja pikki selgitusi. Õnnetused kuuluvad õppimise juurde.
Rutiin aitab lapsel õppida
Alguses võib last suunata tualetti kindla aja tagant, näiteks iga 20–30 minuti järel. Taimer võib olla hea abivahend, sest siis ei tundu potile minek lapse jaoks täiskasvanu suvalise nõudmisena. Taimer annab märku, et nüüd on potiaeg.
Potil istumise aeg võiks olla lühike ja rahulik. Kui lapsel on raske istuda, võib talle pakkuda raamatut, väikest mänguasja või muud rahustavat tegevust. Kui laps pissib või kakab potti, tuleb teda kohe tunnustada ja anda kokkulepitud preemia.
Kui midagi ei juhtu, ei ole see läbikukkumine. Laps tõuseb potilt, pannakse püksid jalga ja proovitakse hiljem uuesti.
Kui aluspesu saab märjaks või määrdub, tuleb jääda rahulikuks. Lapsele võib neutraalselt öelda: „Piss tuli püksi. Piss käib potti.“ Seejärel vahetatakse riided ja jätkatakse tavapärast päeva. Mida vähem pinget ja pahandamist, seda turvalisem on lapsel õppida.
Päevane ja öine kuivaks jäämine on erinevad oskused
Paljude laste puhul tuleb päevane potil käimine enne kui öine kuivaks jäämine. See on täiesti tavapärane. Autismiga lapse puhul võib öine kuivaks jäämine kujuneda veelgi hiljem.
Seetõttu võib laps kasutada lõunaune või ööune ajal mähet või püksmähkmeid ka siis, kui päeval juba harjutatakse aluspesuga olemist. Öist kuivaks jäämist ei pea õpetama samal ajal päevase potitreeninguga.
Mõne aja möödudes hakkab tavaliselt tekkima muster: millal laps sagedamini pissib või millal toimub roojamine. Selle põhjal saab potil käimise vahesid järk-järgult pikendada.
Laps peab saama ka märku anda
Potitreeningu oluline osa on õpetada lapsele, kuidas ta saab teada anda, et tal on vaja tualetti minna. Verbaalne laps võib õppida ütlema „potti“, „pissile“ või „tahan vetsu“. Mitteverbaalse lapse puhul võib kasutada viibet, pildikaarti või muud suhtlusvahendit.
Kui laps annab märku, tuleb sellele kohe reageerida. Nii õpib ta, et tema suhtlusel on mõju: kui ta annab märku, saab ta abi. See suurendab lapse iseseisvust ja vähendab frustratsiooni.
Ära õpeta kõike korraga
Potil käimine koosneb paljudest oskustest. Laps peab liikuma vannituppa, võtma püksid alla, istuma potile, lõdvestuma, pühkima, tõmbama vee peale, panema püksid üles ja pesema käed. Täiskasvanu jaoks tundub see üks tegevus, kuid lapse jaoks on see pikk tegevuste ahel.
Autismiga lapsele võib kogu ahela korraga õpetamine olla liiga koormav. Seetõttu on mõistlik liikuda samm-sammult. Esmalt võib eesmärk olla lihtsalt potil istumine. Seejärel pissimine potti. Alles siis lisanduvad pühkimine, vee tõmbamine, pükste üles tõmbamine ja kätepesu.
Kätepesu on tähtis, kuid seda võib õpetada eraldi etapina, kui potil käimine on juba tuttavam. Ka kätepesu puhul aitab pildiline juhis: vesi lahti, seep kätele, hõõrun, loputan, vesi kinni, kuivatan.
Kui laps kardab WC-potti või vee tõmbamist
Mõni laps kardab WC-potti, vannituba või loputusheli. Autismiga lapse jaoks võib vee tõmbamise heli olla väga vali ja ehmatav. Sellisel juhul ei ole mõistlik last sundida.
Kui laps kardab WC-potti, võib alustada potitoolist. Vajadusel võib potitool olla alguses vannitoast väljas ja liikuda hiljem sammhaaval vannituppa. Kui laps on valmis, saab harjutada WC-potil istumist kõigepealt suletud kaanega, siis potilauaga ja alles hiljem tavapäraselt.
Kui laps kardab vee tõmbamist, võib alguses vett tõmmata siis, kui laps on vannitoast lahkunud. Hiljem saab teda harjutada nii, et ta seisab ukse taga, siis vannitoas kõrvaklappidega ning lõpuks proovib ise vett tõmmata. Eesmärk ei ole hirmu murda, vaid aidata lapsel sellega samm-sammult harjuda.
Kui laps mängib tualetiveega
Tualetiveega mängimine võib viidata sensoorsele vajadusele. Laps võib otsida vee puudutust, heli või liikumist. Sellisel juhul tuleks talle pakkuda turvalisemaid veemängu võimalusi, näiteks kraanikausis, vannis või õues.
Tualeti juurde võib panna lihtsa visuaalse stoppmärgi ning hoida vannitoa ust suletuna, kui täiskasvanu ei saa last jälgida. Kui laps on väga huvitatud just tualetiveest, võib see olla märk, et potitreeninguga tasub veel oodata ja enne tuleb harjutada sobivat veega mängimist.
Kui kakamine tekitab hirmu
Mõnel lapsel läheb pissimine potis kiiremini, kuid kakamine tekitab hirmu. Laps võib roojamist kinni hoida või oodata õhtut, mil talle pannakse mähe. Sellisel juhul tuleb liikuda eriti rahulikult.
Esialgu võib eesmärk olla ainult pissimine potti. Kui see on juba enamasti õnnestunud, saab hakata tegelema roojamisega. Abiks on see, kui täiskasvanu märkab, millal laps tavaliselt kakab, ja suunab ta sel ajal rahulikult potile.
Oluline on, et roojamine ei oleks valulik. Laps peaks saama piisavalt vedelikku ja kiudainerikast toitu. Kui kõhukinnisus muutub korduvaks või lapsel on valus, tuleb kindlasti nõu pidada arstiga.
Millal teha paus?
Potitreening ei pea olema pidev võitlus. Kui laps muutub väga vastupanuliseks, keeldub vannituppa minemast või potil istumast ning õnnetusi on pikema aja jooksul rohkem kui õnnestumisi, võib olla mõistlik teha paus.
Paus ei tähenda läbikukkumist. See tähendab, et laps, pere või keskkond ei ole praegu selleks sammuks valmis. Mõne kuu pärast võib uuesti proovida — rahulikumalt, selgema plaani ja parema ettevalmistusega.
Kõige tähtsam on lapse väärikus
Potitreening on lapse iseseisvumise osa, kuid see ei tohi tulla lapse turvatunde arvelt. Autismiga laps vajab täiskasvanut, kes ei kiirusta, ei häbista ega võrdle teda teiste lastega.
Iga väike samm on oluline: kui laps istub potil, talub vannituba, annab märku, hoiab aluspesu kuivana või teeb esimese pissi potti. Need on suured saavutused.
Lapse jaoks ei alga potitreening potist. See algab turvalisest täiskasvanust, selgest rutiinist ja tundest, et temaga ei pahandata, kui kõik kohe ei õnnestu.