Autismispektris oleva lapse, noore või täiskasvanu toimetulek ei sõltu ainult tema oskustest, tahtest või toest. Väga palju sõltub ka keskkonnast, kuhu ta iga päev siseneb. Kui ruum on turvaline, rahulik, arusaadav ja meeleliselt talutav, on inimesel lihtsam õppida, suhelda, tegutseda ja taastuda. Kui keskkond on aga liiga vali, ere, segane või ettearvamatu, võib see suurendada ärevust, väsimust ja ülekoormust.

Autismisõbraliku keskkonna loomine ei tähenda ainult eraldi nurgakese või vaikse toa tegemist. See tähendab teadlikku mõtlemist: kes on need inimesed, keda me toetame, mida nad vajavad ja kuidas meie ruumid nende vajadustega päriselt sobituvad.

Kõigepealt tuleb tunda inimest

Enne ruumi muutmist tuleb küsida: kes seda ruumi kasutab?

Oluline on teada, millised on inimese tugevused, huvid, oskused ja raskused. Mis teda rahustab? Mis teda väsitab? Millised helid, lõhnad, valgused või puudutused võivad olla häirivad? Kuidas ta liigub ühelt tegevuselt teisele? Kui palju aega vajab ta juhiste mõistmiseks või muutustega kohanemiseks?

Autismispektris inimesed võivad olla väga erinevad. Mõni vajab palju visuaalset tuge, teine vaikset ruumi. Mõni vajab kindlat päevakava, teine võimalust vahepeal eemalduda. Seetõttu ei saa sobivat keskkonda luua ainult üldiste eelduste põhjal. Tuleb vaadata konkreetset inimest või rühma.

Jalutuskäik ruumis võib palju paljastada

Üks lihtsamaid viise keskkonna hindamiseks on kõndida läbi kõik ruumid ja kasutada oma meeli: kuulata, vaadata, nuusutada ja tunnetada.

Kõigepealt tasub kuulata. Kas ruumis kostab masinate müra, toolide kriipimist, telefonihelinaid, ventilatsiooni, valju kõnet või tänavalt tulevaid helisid? Need võivad tunduda tavapärased, kuid meeleliselt tundlikule inimesele võivad need olla kurnavad.

Seejärel tasub vaadata ruumi korrastatust. Liigne segadus laudadel, riiulitel, kappide otsas või seintel võib tekitada ärevust ja raskendada keskendumist. Mida selgem ja rahulikum on visuaalne keskkond, seda lihtsam on inimesel aru saada, mida temalt oodatakse.

Oluline on hinnata ka valgust. Kas lambid vilguvad? Kas valgus on liiga ere või liiga hämar? Kas aknast tulev päikesevalgus häirib? Mõne inimese jaoks võib just valgus olla üks suurimaid ülekoormuse allikaid.

Ruum peab olema arusaadav

Hea keskkond on selline, kus inimene saab aru, kus ta on ja mida selles kohas tehakse.

Ruumid võiksid olla selgelt märgistatud: köök, puhkeruum, arvutituba, tualett, kunstiruum, muusikaruum, töötajate ruum. Mõne inimese jaoks piisab sõnadest, teise jaoks on vaja pilte või sümboleid.

Ka kappide, riiulite ja isiklike panipaikade märgistamine aitab luua turvatunnet ja iseseisvust. Kui inimene teab, kust midagi leida ja kuhu midagi tagasi panna, väheneb segadus ning suureneb kontrollitunne.

Selgus ei tähenda lapsemeelsust. Selgus tähendab ligipääsetavust.

Lõhnad võivad olla sama häirivad kui müra

Autismispektris inimesed võivad olla tundlikud ka lõhnade suhtes. Värvilõhn, õhuvärskendaja, pesuvahend, parfüüm, toidulõhn või koristusvahend võib mõne inimese jaoks olla väga tugev ja ebameeldiv.

Seetõttu tasub eelistada lõhnatuid puhastusvahendeid ning vältida tugevaid ruumilõhnastajaid. Töötajatel võiks paluda mitte kasutada tugevaid parfüüme. Söömise puhul võib mõnele inimesele sobida eraldi söögikoht või võimalus süüa rahulikumas keskkonnas.

Lõhnade teemat ei tohiks alahinnata. Kui inimene ei suuda ruumis olla, ei pruugi põhjus olla käitumises, vaid ruumis endas.

Üleminekud vajavad ettevalmistust

Paljude autismispektris inimeste jaoks on keeruline mitte tegevus ise, vaid üleminek ühelt tegevuselt teisele. Päev võib alata juba varakult: ärkamine, riietumine, transport, ootamine, rahvarohked kohad ja muutuvad olukorrad. Kui inimene jõuab kooli, tööle, päevakeskusesse või huviringi, võib ta olla juba enne päeva algust väsinud.

Seetõttu on väga oluline, et päeva algus oleks rahulik ja korraldatud. Inimesel võiks olla võimalus minna tualetti, juua vett, vaadata üle päevakava, istuda hetkeks vaikuses või teha mõni rahustav tegevus enne esimese kohustusliku ülesande algust.

Autismisõbralik keskkond ei kiirusta inimest kohe sooritama. Ta aitab inimesel kõigepealt kohale jõuda.

Struktuur ja etteaimatavus loovad turvatunde

Autismispektris inimesed vajavad sageli selgust, järjepidevust ja ettevalmistust. Muutused ei ole võimatud, kuid need vajavad selgitamist ja aega.

Abi võib olla visuaalsetest päevakavadest, piltidest, lihtsatest juhistest ja eelhäälestusest: mis hakkab juhtuma, millal see toimub ja mis tuleb pärast seda. Samuti on oluline anda inimesele aega info töötlemiseks. Kiire korraldus, äkiline muutus või liiga palju sõnu korraga võib tekitada vastupanu, mis tegelikult on ülekoormuse märk.

Ka mööbel ja materjalid loevad. Metallmööbel võib heli võimendada, samas kui puit, vaibad, kardinad ja sirmid aitavad heli pehmendada. Mõnele inimesele võib olla abiks müts, päikeseprillid või mürasummutavad kõrvaklapid. Vaikne muusika võib mõne jaoks rahustada, kuid teise jaoks olla häiriv — seetõttu tuleb alati lähtuda inimesest.

Hea keskkond toetab väärikust

Autismisõbraliku keskkonna loomine ei ole mugavuslahendus. See on väärikuse, ligipääsetavuse ja vaimse turvalisuse küsimus.

Kui inimene kogeb, et ruum on tema jaoks liiga vali, liiga ere, liiga lõhnav, liiga segane või liiga ettearvamatu, kulub suur osa tema energiast ellujäämisele. Kui keskkond on rahulik, selge ja toetav, jääb rohkem jõudu õppimiseks, suhtlemiseks, arenguks ja rõõmuks.

Kõige lihtsam soovitus ongi vahel kõige olulisem: jaluta oma ruumides ringi ja küsi endalt ausalt, kuidas see keskkond mõjub. Kas siin on hea olla? Kas siin on lihtne aru saada, mida teha? Kas siin saab rahuneda? Kas siin saab ennast turvaliselt tunda?

Sest hästi loodud keskkond ei tee autismi olematuks. Aga see võib teha inimese elu oluliselt kergemaks.